Digi-tv.ee

linni kirjutas:Nõus, et Ansip on muutunud robotiks ja ei oma reaalse eluga enam sidet, aga kõiki Ansipi jüngriteks kutsuda on täielik Kesknädala tase.

Nõus aga minu meelest on ta "robot" kogu see 9 aastat olnud...

tv kirjutas:Titaanist vändad,alumiiniumist esihammasrattad,tagumised hammasrattad,pedaalid,jooksud jne.jne.

Ära nüüd päris jama ka ikka aja, titaan ei ole lepapuu, millest pussnoaga jalgratta väntasid välja voolida. Jalgrattad olid üldiselt üks väheseid kaupu, mida Dünamo poes vabalt saada oli, kui passimas käia.

linni kirjutas:

saladuslik kirjutas:Korterijärjekorrad, telefonijärjekorrad, autoostuloa järjekorrad, hiljem juba elementaarsete majapidamistehnika nagu värviteleka või külmkapi ostuloa järjekorrad. Poes ostukorvijärjekorrad...
Nüüd on palju hullemad järjekorrad jälle, need mis piinavad,arstijärjekorrad.

Sa vist päris noor mees? Vähe sellest, et nõukaajal olid arstidele järjekorrad, pidid sa neile veel ka mustalt maksma, et sind suvatsetaks üldse ravida. Ja need summad ei olnud väikese.

Järjekord oli niipalju, et läksin polikliinikusse võtsin arstile numbri ja ootasin vahest isegi paar tundi, aga arstile sain sel päeval kindlasti. Nüüd olen silmaarsti järjekorras, 15 mail saan lõpuks, kui ma näen siis veel sinna minna. Olen 69 aastane ja olen nõukaajal päris palju arstil käinud ja pole kunagi pidanud maksma.

Talongid meenuvad (suhkur, viin, bens). Bensu sai oma massinale ka nii, et kallasid suurest autos välja ja siis kerisid vastavalt odot edasi. Siis olid loomulikult suured tünnid igas hoovis, kus seda kütust hoiustada. Kui midagi ehitada oli vaja, siis tavaar toodi kohale ikka kuskilt pooleliolevatest ehitusobjektidelt. Ehituspoode nagu väga ei mäletagi . Tasuta pioneerilaagrid olid, kus said lapsed aega veeta suvel. Õpilased pidid käima kartuleid korjamas sügisel. Mõnes kolhoosis isegi maksti kuni 45 kopikat kasti eest. Sai oma esimese raha teenitud ja elektronika käekella ostetud. Mingi aeg sai aga nn spekulandiks hakatud ja soome värve ning helisid paigaldatud. Siis lenska täikalt pal plokke toodud....sinclair jne. Kindlasti oli midagi veel, mille unustasin

saladuslik kirjutas:Järjekord oli niipalju, et läksin polikliinikusse võtsin arstile numbri ja ootasin vahest isegi paar tundi, aga arstile sain sel päeval kindlasti. Nüüd olen silmaarsti järjekorras, 15 mail saan lõpuks, kui ma näen siis veel sinna minna. Olen 69 aastane ja olen nõukaajal päris palju arstil käinud ja pole kunagi pidanud maksma.

Jah, et prille näiteks saada, oli asi tõesti lihtne. Pool päeva sabas, siis vastuvõtt. Tänapäeval saab sama asja korda ajada supermarketi prillipoes 10 minutiga.

Silmaoperatsiooni eest tuli ikka maksta (meelehead anda). Tahtsid tasuta ravi - ise teadsid, millega riskid.

saladuslik kirjutas: Järjekord oli niipalju, et läksin polikliinikusse võtsin arstile numbri ja ootasin vahest isegi paar tundi, aga arstile sain sel päeval kindlasti. Nüüd olen silmaarsti järjekorras, 15 mail saan lõpuks, kui ma näen siis veel sinna minna. Olen 69 aastane ja olen nõukaajal päris palju arstil käinud ja pole kunagi pidanud maksma.

Praegu võid ka samaks või järgmiseks päevaks numbri saada. Vaata iga päev (eriti õhtuti digiregistratuuri) või helista vastuvõttu. Numbreid vabaneb üllatavalt tihti. Inimesed registreerivad endale mitmeid aegu ja siis natuke enne vastuvõttu tühistavad broneeringu. Mul sugulane sai kaeoperatsioonile kolm kuud peale diagnoosimist, silmaarsti vastuvõtule ca kolme nädalaga (oleks saanud varemgi, aga valisime paremat tervisekeskust ja eesti nimega arsti).

Üritan siis selgitada enda veneaegsest elust kerge irooniaga kirjutatud jutu põhjal.Otse loomulikult oli elektriline muruniiduk töötamiseks eluohtlik.Kahju,et mõni inimene sellest aru ei saanud.Minul olid muru niites alati jalanõud jalas ja kindad käes...
Siis jalgrattast ja titaanist. Ehitasin võistlusjalgratta.Sain tuttavalt vanad Compagnolo alumiiniumist vändad,panin need tööpinki ja võtsin neist mõõdud...Titaan materjalina on väga erinev.On erinevate füüsikaliste omadustega titaani marke.T.lõiketöötlemine on sarnane roostevaba terase treimise,freesimisega. Tagantjärele võin öelda,et vene ajal olin kõrgeima kvalifikatsiooniga metallitöömees.Palganumbridki olid 4x suuremad kui algajal inseneril.Ometigi ei ole ma rahul nõukogude ajaga,mil pidin rakendama oma teadmisi ja oskusi igasuguse huinjaaga(mida näiteks see jalgrattavalmistamine siis oligi) tegelemiseks.
Iseseisvusaja saabudes,kui kogu vana tööstus kokku kukkus,ei jäänud konutama vaid alustasin hoopis uue erialaga...
Võib arvata,et olen hakkama saanud.Sat-tv ka huvialaks Lõpetuseks:iseseisvusaeg on andnud vabade valikute võimaluse.

Kui elukutsete peale juba läks, siis ihaldusväärseimad ametid olid: kelner, baarman, šveitser, taksojuht. Sest sai resto ukse peal 10 rubla sissesaamise eest küsida. Või kliendile teeveega segatud viina konjaki pähe müüa. Või juuksenõel taksomeetrisse pista ja taksopargile külm arve teha ning kliendilt seitse nahka koorida. Või taksomeetrile kordisti peale monteerida ja kliendi seljast taas seitse nahka koorida.

Taksojuhid, kelnerid jms. ei elanud vene ajal kaugeltki nii hästi kui kaugsõidu meremehed või autojuhid.
Meremeheks saamine muidugi eeldas 4a. õppimist sõjaväelise korraga venekeelses koolis, autojuhiks sai ainult väga heade tutvustega. Aga need vennad suutsid oma poole aasta teenistuse eest rahulikult auto soetada.

kuidas kirjutas:Taksojuhid, kelnerid jms. ei elanud vene ajal kaugeltki nii hästi kui kaugsõidu meremehed või autojuhid.
Meremeheks saamine muidugi eeldas 4a. õppimist sõjaväelise korraga venekeelses koolis, autojuhiks sai ainult väga heade tutvustega. Aga need vennad suutsid oma poole aasta teenistuse eest rahulikult auto soetada.

Njahhhhh...
Sa unustad pillimehed... Palderjan, Kukerpillid, Vitamiin, Krõll, Apelsin ja veel palju teisigi.
Aga pillimeestel läks "papp" muidugi pillide hankimise peale ning ka mõnikord otse kõrist alla

kuidas kirjutas:Taksojuhid, kelnerid jms. ei elanud vene ajal kaugeltki nii hästi kui kaugsõidu meremehed või autojuhid.
Meremeheks saamine muidugi eeldas 4a. õppimist sõjaväelise korraga venekeelses koolis, autojuhiks sai ainult väga heade tutvustega. Aga need vennad suutsid oma poole aasta teenistuse eest rahulikult auto soetada.

Asi ikka nii lihtne ei olnud. Palk polnud ka merel suurem asi, kuigi kätte tuli rohkem, kui maismaal töötades. Kaptenid ja abid said korralikult, alamkoosseis mitte. Hästi teenisid need, kes käisid tihti sadamate vahet. Peamine äri käis alkoholi, kalamarja ja ime-ime - mehaaniliste käekelladega. Ilmselt oli ka muud nomenklatuuri. Kõige suurema kasu tõid aga boonid - sertifikaadid. Välisvetes seilamise eest tiksus komandeeringuraha välisvaluutas, mida sulle aga kätte ei antud, vaid said selle boonides. Boonid vahetasid Tallinnas Berjozka poes teksadeks, teleriks, duubelmakiks või milleks iganes ja selle müüsid mustal turul maha. Vot sealt tuli kena kopikas. Suurem, kui ametipalk.
Pealegi, kui olid järjest 6 kuud merel, siis kulusid ei olnud, toit oli prii ja maale tulles said poole aasta palga korraga kätte.

Täpselt sama lugu Sovtransavto rahvusvaheliste rekkameestega.

Henkka kirjutas:

kuidas kirjutas:Taksojuhid, kelnerid jms. ei elanud vene ajal kaugeltki nii hästi kui kaugsõidu meremehed või autojuhid.
Meremeheks saamine muidugi eeldas 4a. õppimist sõjaväelise korraga venekeelses koolis, autojuhiks sai ainult väga heade tutvustega. Aga need vennad suutsid oma poole aasta teenistuse eest rahulikult auto soetada.

Njahhhhh...
Sa unustad pillimehed... Palderjan, Kukerpillid, Vitamiin, Krõll, Apelsin ja veel palju teisigi.
Aga pillimeestel läks "papp" muidugi pillide hankimise peale ning ka mõnikord otse kõrist alla

Minu algses postis sisaldunud "ihaldusväärne amet" oli tugeva irooniavarjundiga. Pillimehed tegid oma mitte kerget tööd ja said selle eest tasu. Kelnerid - šveitserid - taksojuhid lihtsalt varastasid su taskust.

linni kirjutas:

kuidas kirjutas:Taksojuhid, kelnerid jms. ei elanud vene ajal kaugeltki nii hästi kui kaugsõidu meremehed või autojuhid.
Meremeheks saamine muidugi eeldas 4a. õppimist sõjaväelise korraga venekeelses koolis, autojuhiks sai ainult väga heade tutvustega. Aga need vennad suutsid oma poole aasta teenistuse eest rahulikult auto soetada.

Asi ikka nii lihtne ei olnud. Palk polnud ka merel suurem asi, kuigi kätte tuli rohkem, kui maismaal töötades. Kaptenid ja abid said korralikult, alamkoosseis mitte. Hästi teenisid need, kes käisid tihti sadamate vahet. Peamine äri käis alkoholi, kalamarja ja ime-ime - mehaaniliste käekelladega. Ilmselt oli ka muud nomenklatuuri. Kõige suurema kasu tõid aga boonid - sertifikaadid. Välisvetes seilamise eest tiksus komandeeringuraha välisvaluutas, mida sulle aga kätte ei antud, vaid said selle boonides. Boonid vahetasid Tallinnas Berjozka poes teksadeks, teleriks, duubelmakiks või milleks iganes ja selle müüsid mustal turul maha. Vot sealt tuli kena kopikas. Suurem, kui ametipalk.
Pealegi, kui olid järjest 6 kuud merel, siis kulusid ei olnud, toit oli prii ja maale tulles said poole aasta palga korraga kätte.

Täpselt sama lugu Sovtransavto rahvusvaheliste rekkameestega.

Poonidega polnud suurt midagi teha peale müümise, Tina tänavalt polnud midagi mõistlikku osta ja hinnad seal kaupluses olid palju kallimad kui mustal turul. Mõlemad Tallinna kaks suuremat merekooli tootsid näiteks laevajuhte, kes tavaliselt said juba peale paari reisi kapteni abideks ja palga peale umbes 1000 rubla kuus mis oli tolle aja kohta üüratu palk. Praegu pole enam ajad ammu enam need ja minu vanadest grupivendadest sõibab merd vist ainult paar.

linni kirjutas:Boonid vahetasid Tallinnas Berjozka poes teksadeks, teleriks, duubelmakiks või milleks iganes ja selle müüsid mustal turul maha.

Sa ajad mõned asjad segamini.
"Berjozka" pood oli Pärnu maanteel, linna poolt minnes, kohe peale viadukti, vasakut kätt ja seal kehtisid sertifikaadid, mida said need,
kes said välismaalt päranduse.
"Booni" ehk meremeeste pood, oli kesklinnale lähemal, kusagil televisioonimaja taga, täpset aadressi ei mäleta.
Mõlemaid, nii "serte" kui ka "boone", sai kokku ostetud, musta turu hindadega. Kuna töötasin just nõuka ajal, algul kelnerina ja hiljem baarmanina...
Ja Henkka, see mida teenisid pillimehed tookord, oli lastemäng, selle kõrval, mida teenisid kelnerid või baarmanid tollel ajal.
Sellest ei tohtinud kodus, isegi oma isale-emale rääkida...