Vene sõjakorrespondent ja kirjanik Sergei Loiko esitles Okupatsioonide muuseumis oma raamatut «Aeroport», mis räägib, kuidas Ukraina sõjaväelased kaitsesid 242 päeva Donetski lennujaama.
Loiko: ,,See ei ole Venemaa ja Ukraina vaheline sõda ega ka mitte venelaste ja ukrainlaste vaheline sõda. See on
ühe väga halva inimese sõda venelaste ja ukrainlaste vastu. Putini eesmärk on kaks rahvast omavahel tülli ajada. Muuseas, lennujaamas ei rääkinud keegi ukraina keeles, ka Ukraina kodanikud mitte, kes seda kaitsesid. Enamus neist olid rahvuselt
venelased."
http://uudised.err.ee/v/eesti/ba25affe- ... aitsmisest
Ukraina president Petro Porošenko: ,,Ainuüksi viimase 100 aasta jooksul on Vene impeerium lagunenud või vähenenud kaks korda. Ta on eksisteerinud viie erineva nime all ning tema kohal on lehvinud vähemalt 7 erinevat lippu. Tema alamad laulavad juba 7. hümni, neli erinevat režiimi on teda valitsenud kahest pealinnast, millest üht on jõutud juba kolm korda ümber nimetada. Eelpool mainitust hoolimata on üks asi püsinud muutumatuna - vaenulikkus Ukraina vastu ning soov hävitada ukrainlased eraldiseisva rahvana. Sellise ajaloolise seaduspära valguses polnud Holodomor midagi muud kui osa sajanditepikkusest hübriidsõjast, mida Venemaa Ukraina vastu peab."
http://uudised.err.ee/v/valismaa/693b9d ... riidsojast
Ukraina kreekakatoliku kiriku endine kirikupea kardinal Ljubomõr Gussar: ,,Hoolimata juba poolteise aasta möödumisest Viktor Janukovõtši režiimi kukutamisest on Ukraina alles muutuste tee alguses ning reaalsed muutused ei alga enne, kui riiki juhib uus põlvkond, kes pole üles kasvanud Nõukogude Liidus."
,,Ma ütleks nii, et nõukogude süsteem ei suutnud meid hingeliselt tappa, vaid ainult haavata."
Te peate silmas, et nõukogude võimu tagajärjed mängivad Ukrainas endiselt olulist rolli?
,,Ma toon sellise näite. Nagu te väga hästi mõistate, põhines nõukogude süsteem hirmul. Inimesed pidi kartma, eelkõige üksteist, mitte enam üksteist usaldama. Inimese väärtus seisnes ainult selles, kuidas teda hindas riik või partei. See on süsteem, kus kõik põhines käskudel, mille täitmise eest anti medaleid. Tunnustas inimesi ainult riik või partei, nemad otsustasid, kes on väärt inimene. Veel üks oluline asi oli vastutustunne – inimene, kes näitas üle initsiatiivi või vastutustunnet oma tegude eest, likvideeriti väga kiiresti. Probleemid sellisest kasvatusest on meil tänaseni. Eriti nendes piirkondades, mis olid nõukogude võimu all 70 aastat (peab silmas Ida-Ukrainat), seal kasvas selle aja jooksul üles
kolm põlvkonda. Kolm põlvkonda nõukogude süsteemis. Nad
ei soovigi võidelda enda eest, sest nad on üles kasvatatud nii, et riik, valitsus annab neile
kõik. Meil on (seal) üleüldine passiivsus, üleüldine korruptsioon – sest selline oli lihtsalt süsteem, kus nad üles kasvasid. Lääne-Ukraina, kes elas nõukogude võimu all mitukümmend aastat vähem, on aga säilitanud iseseisva mõtlemise ja tegutsemise võime, vastutustunde. Aga ka seal jõudis
vähemalt üks, võib-olla ka kaks põlvkonda üles kasvada hirmus ja sõltuvuses riigist. Nii et hoolimata meie säilinud usust, säilinud soovist jääda ukrainlasteks, on nõukogude periood, nõukogude mentaliteet meid
kõvasti sandistanud. Meie probleem on praegu selles, et me elame
endiselt üleminekuperioodis. 1991. aastal kukkus nõukogude süsteem kokku, paljud inimesed olid eufoorias: nüüd hakkab kõik olema nii, nagu peab! See oli muidugi ainult tore unistus, sest inimesed ju ei muutunud nii kergelt. Inimesed olid ju haritud, üles kasvatatud nõukogude mentaliteediga. Ma väidan, et isegi veel praegu oleme alles selle tee alguses, et kasvatada üles inimesi demokraatliku mentaliteediga. See protsess on seotud kõigi nende poliitiliste, majanduslike ja ka kultuuriliste probleemidega, mis meil praegu on.
Inimesed, kes praegu juhivad meie poliitilist ja majanduslikku elu, on kõik üles kasvanud nõukogude ajal. Mõned neist on suutnud muutuda, aga enamik mitte. Seetõttu ongi Ukrainas endiselt nii palju sovetlikku. Mind teeb väga murelikuks, et
inimesed endiselt ei usalda eriti üksteist."
,,Me (kreekakatoliku kirik Ukrainas – J. P.) oleme püüdnud tuua jõulude ajal Ida-Ukraina lapsi, kes pole kunagi näinud seda imelist aega, Lääne-Ukrainasse, kus need meie traditsioonid on tugevalt säilinud. Nad näevad esimest korda, kuidas nende esivanemad kunagi elasid, millised traditsioonid neil olid. Ma mäletan sellest ajast, kui elasin veel Lvivis, ühte tudengite gruppi kuskilt Ida-Ukrainast, kes elasid jõulude ajal kaks nädalat Lääne-Ukrainas ning nägid
esimest korda sellist asja. Nad tulid mulle külla ja ma küsisin neilt, kuidas see teile meeldis. Ning üks tüdruk vastas mulle, et see oli täpselt nii, kuidas mu vanaema mulle kunagi jutustas oma lapsepõlve jõuludest. Nõukogude ajal oli kõik see neile keelatud. Kui nad nüüd hakkavad üksteisega suhtlema, kohtuma, eriti nooremad inimesed, siis nad saavad aru, et tegelikult on nad üks rahvas. Et erinevusi, millest neile kogu aeg räägitakse, tegelikult pole."
,,Ma arvan, et läheb vähemalt 10–15, võib-olla isegi 20 aastat, enne kui Ukraina on piisavalt, sisuliselt muutunud ja me saame rääkida demokraatiast."
,,Perekond pole tänapäeva Ukrainas piisavalt tugev või piisavalt teadlik oma identiteedist, et anda seda edasi lastele. Paljud juba on, aga suur osa mitte. Siin on aga see häda, et väga paljud õpetajad Ukrainas on veel väga sovetlikud. Meil oli
aastaid haridusminister (erukolonel Dmitri Tabatšnik, kes eelkõige sai tuntuks vene keelele suurema õiguse andmisega Ukraina kooliprogrammis ning kes õgenes pärast Viktor Janukovõtši kukutamist Ukrainast ja on kuulutatud tagaotsitavaks – J. P.), kes oma südames polnud üldsegi ukrainlane."
,,Need, kes on tänapäeval Ukrainas vastutavates ametites, see kõrgem ešelon, nad on kõik üles kasvanud Nõukogude Liidu ajal. Me peame tooma
uue põlvkonna vastutusrikastele kohtadele! Sellepärast on poliitiline protsess Ukrainas nii aeglane ja puudub poliitiline tahe, nagu te ütlesite. Need inimesed ei kibele kõigest väest, neil ei ole äärmist vajadust Ukraina muutmiseks, nad on niigi piisavalt õnnelikud sellega, mis neil on.
Meil on kohutav korruptsioon, mis oli aga Nõukogude Liidu ajal üks ellujäämisviise. Need inimesed ei suudagi mõelda teistmoodi, suur osa neist on korrumpeerunud ning kuni nad
ei lähe meie teelt minema, on meil suuri probleeme. Kuidas saab sellistel inimestel üldse olla poliitilist tahet muutusteks? Neile tähendavad tõelised muutused nende isiklikku hävingut. Te peaksite mäletame, et nõukogude ajal oli su elu korras, kui sul oli raha. See on see põhjus, miks paljud on läinud poliitikasse. Mitte sellepärast, et nad armastavad Ukrainat, mitte sellepärast, et nad tahaksid riiki teenida, vaid selleks, et teenida raha. Niikaua kuni see põlvkond pole lahkunud, niikaua on meil need, keda nimetame oligarhideks.
Nad pole tegelikult mingid oligarhid, vaid inimesed, kellel õnnestus veel nõukogude ajal või pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist piisavalt
varastada, et saada rikkaks."
,,Positiivne on see, et kogu selle negatiivsuse juures, mis ma teile rääkisin,
on Ukraina inimestes väga palju head tahet. Head tahet ja unistust teha asju paremaks. See on ime! Teine asi on
noored. Ma ei väsi seda kordamast. Need olid ju tudengid, kes alustasid kogu seda Maidani revolutsiooni, kes olid selle käimalükkajad, et Janukovõtš ja tema kamp lõpuks põgenes. Nemad olid need, kes ütlesid esimesena, et me ei taha enam niiviisi elada, vaid tahame elada nagu normaalne ühiskond."
,,Ma aitan kodus lastel teha oma ajalehte ja kui nad kedagi intervjueerima lähevad, siis on neil alati üks lemmikküsimusi: mis on elu mõte?"
Mida te neile ütleksite?
,,Ma soovitan neile öelda väga lihtsat asja: tehke teistele inimestele head. Armastus tähendabki seda, et teha teistele head, mitte endale. Nii lihtne ongi see elu mõte.
Oluline on teha head, mitte mõelda sellest."
http://arvamus.postimees.ee/3413925/ukr ... astat-veel