Et mitte toetada Putini semu Trumpi, hääletan 97. eluaastal esimest korda demokraatide poolt
Olen oma pika elu jooksul näinud sõdu, diktatuure, rahvaste kannatusi, suurriikide reetlikkust ja väikeriikide meeleheitlikku võitlust ellujäämise eest. Olen kogenud omal nahal, mida tähendab vabaduse kaotamine. Olen kandnud Ameerika sõjaväevormi, võideldes kommunismi vastu Korea ja Vietnami lahinguväljadel – riigi eest, mille vabaduse, demokraatia ja inimväärikuse ideaalidesse olen uskunud suurema osa oma elust ja usun siiani.
Nüüd, oma 97. eluaastal, teen midagi, mida ma pole kunagi varem teinud. Selles eas ei juhtu seda just sageli. Hääletan esimest korda elus demokraatide poolt.
Mitte sellepärast, et oleksin üleöö liberaaliks muutunud või loobunud konservatiivsetest põhimõtetest. Ja kindlasti mitte sellepärast, et demokraatide sisepoliitika oleks mulle äkitselt meeldima hakanud – 96 aastat on piisavalt pikk aeg, et teada, mis mulle meeldib ja mis mitte.
Teen seda sellepärast, et president Donald Trumpi suhtumine Vladimir Putinisse, Venemaa agressiooni ja Ukraina vabadusvõitlusse on muutunud minu jaoks moraalselt vastuvõetamatuks.
Olen hääletanud Trumpi poolt kolmel korral. Lootsin, et tema lubadus muuta Ameerika tugevamaks tähendab ka liitlaste tugevdamist ja Putini agressiooni ohjeldamist. Retoorika osas ei ole ta mind petnud. Poliitika osas küll. Olen jõudnud järeldusele, et eksisin. Vanal sõdalasel pole seda kerge tunnistada, aga veel raskem oleks jätta tunnistamata.
Minu silmis on Trumpile saanud tähtsamaks Putiniga kokkulepete ja äritehingute sõlmimine kui Ukraina aitamine. Kui Ameerika president eelistab agressoriga kauplemist agressiooni ohvri kaitsmisele, ei saa ma teda enam toetada. Ma ei hääleta demokraatide poolt armastusest nende partei vastu. Ma hääletan selleks, et öelda Trumpile: küllalt!
Minu jaoks pole Ukraina kauge maa
Neville Chamberlain nimetas 1938. aastal Tšehhoslovakkiat „kaugeks maaks, mille rahvast me midagi ei tea“. Sellise suhtumise hind sai peagi selgeks kõigile, ka neile, kes geograafiat ei tundnud.
Minu jaoks on Ukraina saatus lahutamatult seotud Eesti saatusega. Ma tean, mida tähendab elada Venemaa naabruses. Kui Eesti kaotas 1940. aastal iseseisvuse ja sellele järgnesid küüditamised, hukkamised, põgenemine ja aastakümneid kestnud võõrvõim, ei olnud see minu jaoks ajalooõpiku kuivad read. Need olid minu põlvkonna elu ja kannatused.
Ukraina linnade pommitamine, laste tapmine, tsiviilelanike küüditamine ja okupeeritud alade venestamine meenutavad valusalt seda, mida Eesti rahvas on juba kord läbi elanud. Kreml ei ole oma käsiraamatut kaheksakümne aastaga uuendanud. Miks peakski – see on Putini meelest hästi töötanud.
Putin ei võitle üksnes Ukraina territooriumi pärast. Ta võitleb õiguse eest otsustada, millised rahvad võivad olla vabad. Kui Venemaa saab agressiooni eest tasuks uusi territooriume, on see ohtlik sõnum kogu Euroopale: relvastatud agressioon tasub end ära.
Järgmine ohver võib olla Eesti.
Kolm korda Trumpi poolt – neljandat korda enam mitte
Minu konservatiivne maailmavaade pole muutunud. Usun endiselt isiklikku vastutusse, ettevõtlusvabadusse, tugevasse riigikaitsesse ja valitsusvõimu piiramisse. Aga konservatiivsus ei tähenda pimedat truudust ühele parteile ega ühele inimesele. Konservatiiv hoiab alal väärtusi, mitte isikuid. Isikud tulevad ja lähevad – mõned kahjuks aeglasemalt kui teised.
Trumpi puhul on mind järjest enam häirinud tema valmisolek suhtuda rahvusvahelisse poliitikasse nagu kinnisvaratehingusse. Aga sõjas ei ole kaks võrdset poolt. Ühel pool on Putin, kes peab vallutussõda. Teisel pool Ukraina rahvas, kes kaitseb oma kodusid, lapsi ja õigust olemas olla.
Ukraina ei ole kinnisvaraobjekt. Selle rahva vabadus ei ole kauplemisvahend. Ja ükski tehing ei ole hea tehing, kui üks osapooltest ei istu laua taga, vaid lebab selle all. Rahu ilma julgeolekuta on üksnes vaherahu enne järgmist sõda. Rooma ajaloolane Tacitus pani kirja lause, mis sobib Kremli seinale: „Nad teevad kõrbe ja nimetavad seda rahuks.“
Putini diislikütus ja Ukraina veri
Minu lõplikku otsust mõjutas eriti Trumpi hiljutine kokkulepe Putiniga Venemaa diislikütuse lubamiseks maailmaturule. Teadete kohaselt väljastas USA rahandusministeerium 2026. aasta oktoobris – vahetult pärast presidentide telefonikõnet – loa, mis võimaldab Venemaa diislikütusega seotud tehinguid kuni 2027. aasta aprillini. Kuus kuud. Täpselt nii kaua, et kütusehinnad püsiksid valimiste ajal madalad, ja täpselt nii kaua, et Venemaa sõjakassa saaks talve üle elada.
Ukraina ründab tulemuslikult Venemaa naftatöötlemisrajatisi, et vähendada agressori võimet sõda rahastada. Ja just sel hetkel otsustab Ameerika president leevendada Venemaa kütuseekspordi piiranguid! See on moraalselt pea peale pööratud maailm: Ukraina droonid lõhuvad Venemaa rafineerimistehaseid, Ameerika rahandusministeerium aitab need rahaliselt uuesti üles ehitada.
Trump väidab, et odavam diislikütus aitab Ameerika tarbijaid. Võib-olla aitabki mõnevõrra. Kuid iga dollar, mille Venemaa saab energiaekspordist, suurendab tema võimet sõda jätkata. Leninile omistatakse lauset, et kapitalistid müüvad meile ise köie, millega me nad üles poome. Ta oleks tänasest tehingust vaimustuses: nüüd pakutakse köit koos soodushinnaga kütusega.
Kas Ameerika autojuhi mõni sent odavam kütus on väärt seda, et Ukraina laps peab veetma järjekordse öö pommivarjendis? Trump võib nimetada seda suurepäraseks tehinguks. Putin võib nimetada seda diplomaatiliseks võiduks. Mõlemal on omal moel õigus – tehing on tõepoolest suurepärane ja võit tõepoolest Putini oma
.
Kui Ameerika reedab Ukraina, peab Eesti kartma
Eesti julgeolek sõltub nii meie enda kaitsetahtest kui ka liitlaste valmisolekust oma kohustusi täita. NATO viienda artikli usutavus sõltub lõpuks sellest, kas võimalik agressor usub, et Ameerika tuleb oma liitlastele appi. Leping on paber. Heidutus on usk. Ja usku ei saa Washingtonis allkirjaga asendada.
Kui Putin näeb, et Trump on valmis Ukraina arvel järeleandmisi tegema, võib ta hakata kahtlema Ameerika valmisolekus kaitsta Eestit, Lätit või Leedut.
1938. aastal uskusid Euroopa suurriikide juhid, et Tšehhoslovakkia arvel Hitlerile järeleandmisi tehes suudavad nad säilitada rahu. Chamberlain kuulutas: „Rahu meie ajale.“ Rahu kestis üksteist kuud. Churchill võttis asja kokku täpsemalt: „Teile anti valida häbi ja sõja vahel. Te valisite häbi ja saite ka sõja.“ Putin ei ole Hitler ja tänapäeva Euroopa ei ole 1938. aasta Euroopa, kuid üks põhimõte on jäänud samaks: agressiooni premeerimine sünnitab uut agressiooni. Krokodilli toitja, ütles Churchill, loodab vaid, et teda süüakse viimasena.
Eesti rahvas ei saa endale lubada, et tema julgeolek sõltub ühe Ameerika presidendi isiklikust sõprusest Kremli diktaatorga. Sümpaatiad on muutlikud. Piirid Narva jõel mitte.
Ameerika vajab tugevat Kongressi, mitte presidendi kummardajaid
3. novembril 2026 toimuvad Ameerikas vahevalimised. Trump ise ei kandideeri, ometi on need valimised hinnang tema presidenditegevusele – ja ta teab seda ise kõige paremini, muidu ei teeks ta valimiste kampaaniat.
Ameerika põhiseaduse loojad jagasid võimu presidendi, Kongressi ja kohtute vahel, sest ükski inimene ei tohi saada piiramatut võimu. See süsteem toimib ainult siis, kui Kongressi liikmed on valmis presidenti kontrollima, mitte talle pimesi kuuletuma.
On vabariiklasi, kes mõistavad Putini ohtu suurepäraselt. Kuid liiga paljud näivad olevat rohkem huvitatud Trumpi poolehoiu säilitamisest kui Ameerika välispoliitika põhimõtete kaitsmisest. Nad on avastanud, et selgroog on valimiskampaanias ebamugav lisaraskus.
Mina ei taha Kongressi, mille liikmed küsivad iga tähtsa otsuse eel, mida Trump arvab. Ma tahan Kongressi, mille liikmed küsivad, mis on õige Ameerikale, tema liitlastele ja vaba maailma tulevikule. Esimest küsimust saab esitada ühe telefonikõnega. Teine nõuab mõtlemist – ja julgust.
Ka Florida kubernerivalimistel toetan demokraatide kandidaati David Jollyt – muide, endist vabariiklast, kes on sama tee juba enne mind läbi käinud. Ma ei pea tema kõiki seisukohti enda omadeks. Tahan saata vabariiklaste juhtkonnale selge sõnumi: te ei saa eeldada, et konservatiivsed valijad toetavad teid tingimusteta, ükskõik milliseid otsuseid Trump teeb.
Olen andnud Ameerikale oma sõdurivande
Olen teeninud Ameerika sõjaväes langevarjuri, Rangeri, eriüksuslase ja helikopteripiloodina. Olen näinud sõda piisavalt lähedalt, et seda mitte romantiseerida. Tean, et sõjal on kohutav hind. Aga tean ka, et vabaduse kaotamisel võib olla veelgi kohutavam hind. Esimest hinda makstakse aastaid, teist – põlvkondi.
Olen andnud vande kaitsta Ameerika põhiseadust. Mitte presidenti. Mitte vabariiklaste parteid. Põhiseadust. Vandetekstis ei ole ühtegi pärisnime – ja see ei ole juhus. Kui president teeb midagi, mida pean oma riigi huvidele kahjulikuks, on minu kui kodaniku kohustus sellele vastu astuda. Varem tegin seda relvaga. Nüüd saan seda teha oma häälega. Mõlemad on relvad, lihtsalt tagasilöök on erinev.
Vanus on andnud mulle vähemalt ühe eelise: ma ei pea enam kellelegi meeldima ega oma veendumusi poliitilise mugavuse nimel varjama. Karjääri, mida kaitsta, mul enam ei ole. Jäänud on ainult südametunnistus, ja seda ei saa pensionile saata.
Minu elus on olnud piisavalt lahinguid, et teada: kõige ohtlikum ei ole mõnikord vaenlase tugevus, vaid sõprade vaikus. Reagan, kelle poolt ma samuti hääletasin, nimetas oma põhimõtet „rahuks jõu kaudu“. Ta ei öelnud kunagi „rahu allahindluse kaudu“. Ukrainlased ei palu Ameerika sõduritel nende eest surra. Nad paluvad relvi, laskemoona ja poliitilist toetust, et kaitsta oma kodumaad ise. Kas see on tõesti liiga palju palutud maailma kõige võimsamalt demokraatialt?
Minu hääl on väike, aga minu südametunnistus ei ole
Üks hääl miljonite hulgas ei otsusta tõenäoliselt valimiste tulemust. Ometi loeb ta Floridas, kus valimisi on võidetud mõnesaja häälega, vahel sõna otseses mõttes. Minu hääl ei peata Vene raketti. Aga see võimaldab mul öelda, et ma ei ole vaikides nõustunud sellega, et agressorile tehakse majanduslikke kingitusi, samal ajal kui tema ohver võitleb ellujäämise eest.
Ma ei tea, kui palju valimisi mul veel ees seisab. Statistika ei ole minu poolel, aga statistika ei ole kunagi takistanud eestlast midagi ette võtmast. Kuid tean, et sel 3. novembril ei hääleta ma harjumuse järgi. Ma hääletan oma südametunnistuse järgi.
Olen endiselt konservatiiv. Olen endiselt uhke ameeriklane. Olen endiselt eestlane, kellele Eesti iseseisvus on püha. Ja just sellepärast hääletan esimest korda elus demokraatide poolt. Sest minu ustavus ei kuulu Donald Trumpile ega ühelegi parteile. See kuulub Ameerika põhiseadusele, vabadusele ja põhimõttele, et ükski suurriik ei tohi väiksemalt rahvalt võtta õigust ise oma saatust määrata.
Olen oma elu jooksul võidelnud kommunistide vastu relvaga. Nüüd, oma 97. eluaastal, astun Putini imperialismi vastu valimissedeliga. See on kergem relv kui need, mida olen varem kandnud, aga sihtida tuleb sama hoolikalt.
@All4Ukraine FB