See on äärmiselt huvitav periood, mida Malsub oma lehel näitab. 1990 oli tõesti murrangutest ragisev aasta. Toimuski see Eesti Kongress, kus valiti esinumbriks Tunne Kelam. Seda toetas algul valdav osa eestlasi ja eestimaalasi, väliseestlased. Eesti kodanikuks registreeriti vähemalt 800 000 kodakondsusõigusega isikut. Samas rahvaarv oli siis umbes 1,3 miljonit - seega väga suur enamus oli EK poolt. Aeg läks, alles eksisteeris Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu, mis oli puhtalt Eesti Kommunistliku Partei käpa all. See KP ÜN kuulutas EK'ga kokkuleppe vastaselt et hakatakse kasutama Eesti Vabariigi 1938 aasta riigisümboolikat. See oli teadlik samm sm. savisaare juhtimisel, et eksitada tollal poliitiliselt lolli rahvast, kes ei saanuvat aru mida Eesti Kongress taotles - Eesti Vabariigi 1938 aasta konstitustiooni (redigeeritud) kehtivust ja EV kontinuteeti (järjepidevust). savisaar, kes kolm päeva enne EK kongressi toimumist alles kinnitas, et tema esindab kehtivat, st NLKP Keskpartei alluvuses olevat ENSV Ülemnõukogu ja on hingelt kommunist, pani ennast kirja EK ridades. Sama tegi sm. m. lauristin - aga ta ei julgenud seda teha Eestist, ta tegi seda hoopis Rootsist. Tulemus oli üldiselt selline et pärast tõsist propakanda ajupesu hakkas rahvas pidama Eesti Komiteed mingiks väärakate shõuks, mida dirigeeris ERSP (sealhulgas Kaido Kama oma kuulsa kampsuniklounaadiga, nagu ütlesid väliseestlased). Kõik see mida savisaar saavutas, oli loodud eelnevalt EK ajutööga, savisaar ainult tuias ringi mööda välisriike, vahel võttis kaasa ka oma tütre ja tollase naise (vabandas et keegi peab ju tema asjade eest hoolt kandma, kui väliseestlased ta käest küsisid seda kui savikas käis Bush'iga (järjekordselt, kolmas kord) kohtumas).
Just sel aastal võtsid kommunistid pettuse ja KGB abiga Eesti Kongressilt tegelikult juhtimise üle, et korraldada etendus n.ö. Eesti Vabariigi taasloomise sildi all. Kes ikka vahet teeb - kommunistid alguses tegid eraldi oma Kommunstliku Partei, kuid nägid ära et see ei lähe väga peale - ja tuli varukast uus trikk - nad nimetasid end "sotsiaal-demokraatideks"! Ja nende pidu käib edasi, tänase päevani. Et pilt segasem oleks, tekkisid ka "liberaalsed demokraadid", mis eriti huvitav - mõlematel oli oma rahvusvaheline "Internatsionaal", mille liikmeks nad kohe ka võeti. Varem oli see internatsionaal hoopis nimega "Kommunstlik Internatsionaal" - ehk lühendatult "Komintern", mille juhid ja loojad olid Lenin ja Trotski. Kumb neist libe ja kumb sots, võib igaüks ise mõelda
Kuidas see maffia on seotud selle "ühe pe' sse teise kannikaga" millest ma olen teema alguses rääkinud?https://drrichswier.com/2017/02/08/communist-party-usa-eager-to-work-with-the-democratic-party-to-advance-communist-goals/
Ja saamegi otsad kokku - me nagu läksime ühest kommunismist välja, seda dirigeerisid ümbernimetatud kommunistid, kes hakkasid saama soovitusi, juhtnööre ja ka raha teiselt suunalt ehk kannikalt. Justnimelt seda viimast käis savisaar Bushilt 1990. sügisel nuiamas, millele sai ka positiivse vastuse, Bush lubas juba mõne kuuga saata spetsialistid, kes hakkasid ette valmistama "nõuandekeskuseid".
Mõned väljavõtted ajakirjandusest: