Ma tema asemel küll teeksin nii... Kuid nagu olen aru saanud, on see mereületus talle nagu üks eesmärkidest omaette. Lisaks räägivad ka uudised et Geoholm toovat karukese saartele tagasi... Aeg näitab. Kui delay tuleb suur, siis võib see tagasilööke anda ka mujal.
Rindeteated: "Called Captain, still working, The waves are big. One hour they have worked, probably one hour more. Luckily serious ship with 100 ton crane and if they already started then they will finish. What is the condition of Amphibear is not clear."
-----
Amphibear sõidab edasiGEOHOLM tõstis Amphibeari pardale. Kapteni sõnul oli see hoolimata Amphibeari väiksusest raske ülesanne, kuna sõiduk rullus lainetes väga tugevalt. Suured tänud kapten Reinold Lederle, kogu GEOHOLM meeskonnale ja Norra firma Dof Management Storebo, kes lubas oma kallil erilaeval Amphibeari otsida ja seda pardale võtta. Uskumatult toredad ja tublid inimesed!
Uskumatu oli ka tugimeeskonna tegutsemine. Erki ja Kristjan jälgisid lähipiirkonna laevu, ja otsisid kõiki kontakte ning kraanade tõstevõimet. Saatsid mulle üle satelliidi sõnumeid, kellega VHF kaudu ühendust võtta. HARU ohvitserid olid nii kenad ja lubasid oma laeva VHF kasutada. Nii sain teate, et Geoholm on ainus võimekas laev piirkonnas. Omanike kontoriga ühendust ei saanud. Lähisideks paraku levist väljas. Tugimeeskond arvutas välja, et kõige lähemal olime üksteisele eile kell 23-24. HARU sillas kutsungit saates ühendust ei saanud. Siis kell 23:30 teatas Haru kolmas tüürimees, et näeme GEOHOLMI AIS radaril. Sillas ikka kutsungilee ei vastatud. Lõpuks enne südaööd saime ühenduse. Kapten äratati üles, kes oli kõige lahkem unine inimene, kellega raadio teel suhelnud oleme. Siis sai ka juba sat telefoni numbri ja edasine suhtlus oli lihtne. Kõik sõltus nüüd kaptenist ja meeskonnast. Amphibeari leidmine nii lihtne muidugi polnud. Selleks kulus umbes 2 tundi. Kuid nii laeva kui tugimeeskonna tehtud triivi arvutused lubasid ta lõpuks leida.
Geoholmi sihtsadam on Rio De Janeiro, Brasiilia. Paratamatult ületab Amphibear nüüd Atlandi ookeani suure laeva turjal ratsutades. Eks see ohutum ja sobivam on, kahjuks mitte algne plaan. Et tolliga probleemid oleksid minu, mitte vastutuleliku Norra firma ja laevakapteni omad, lubasin sõidukile paberitega vastu minna. Mis tähendab, et nii mina kui Amphibear jõuavad teisele poole Atlandit seda ületamata.
Edasi jääb nagu ikka 3 valikut, edasi, tagasi või tühista. Tühistamine oleks kõigi toetajate petmine, kuni on sõiduk ja teda saab parandada ja liikuma sättida tuleks edasi minna. Kui rahad muidugi päästeoperatsiooniga päris otsa ei saa. Ehk ei saa... Tänan südamest neid, kes õnnetuse korral väljanaermise asemel otsustasid aidata. Tagasi tulla tundub mõttetu, seda enam, et peaks kogu sõiduki pontoonidega Kanada tehasesse kohale toimetama (voi mõnda alumiiniumpaatide tehasesse) ja seal midagi tõsisemat ette võtma. Hetkel on pontoonid nõrgim lüli kogu lahenduse juures.
Nii on kõige mõistlikum valik reisi Brasiiliast jätkata. Aga Atland, tekib õigustatud küsimus. Läbida tuleb ka Kariibi meri, Vaikne ookean ja kõikide riikide tolliametid. Ehk siis tuleb reisi jätkata, ja kui õnnestubki algse ambitsioonika plaani ülejäänud osa ellu viia. Siis võib ju uuesti tulla ja Atlandi samuti ületada. Sest pärast Beringi merd võib Atland ka puhkus olla.
Esimene ülesanne on muidugi sõiduki seisukorras selgusele jõuda, parandada nii pontoonide kui auto kahjustused. Ja alles teine ülesanne on mereületusteks pukseerimisvõimelised tugilaevad leida (st laevu leiab, vaja leida hoopis finantse). Ja meeskonnaliikmeid on ka kaks vaja. Nüüd kui kütuse kaasavõtmiseks on lahendus, annab igal mereetapil kaks meeskonnaliiget nii kiirust kui ka parandamisks töökäsi juurde.
-----
Muidugi, Brasiilias oleks ikka kohe vaja korras masinat -
http://www.postimees.ee/2644610/brasiil ... 40-inimese
...
