Sai siis kah omal ajal omade kätega 2.6 meetrine paraboolantenn plastikust valatud. Ega muidu poleks seda vaeva ette võtnud, aga tollel ajal oli lootusetu sellist antenni kuskilt osta (aastaarv võis olla umbes 1988). Elasime siis ju NSVL- is, välismaailma propaganda vaatamine oli raskelt keelatud, alul oli isegi hirm, et võidakse seadmestik käest ära võtta.
Seepärast tuligi kõik alates antennist ja lõpetades tuuneriga omal käel kokku panna.
Asi käis siis nii:
Kõigepealt meeletu töö vormi valmistamisel, selleks läks kahe sõbra abiga pool suve. Alul sai välja saetud lekaal (täpsus umbes 0,5 mm.), mis kinnitus põrandasse ja lakke kinnitatud laagritel pöörlevale võllile. Selle abil siis vorm (selline pahupidi kuhi), vorm poleeritud ja vahatatud, vormi abil tegime Soomest smuugeldatud jahtlaevade plastikusegust 3 antenni. Mingit rauda me kaussidele sisse ei valanud, temperatuuripaisumised on materjalidel erinevad ja selle tõttu võivad nad kuju muuta. Tugevduseks sai valatud hoopis samast materjalist monokok- kaared. Sisepinna metalliseerimiseks sai kasutatud isekleepuvat alumiiniumteipi.
Kuna üks sõpradest oli hea rauatöömees, temal ka treipingid ja muud vahendid kasutada, siis sai ühtlasi tehtud geostatsionaarset orbiiti jälgiv juhtseade koos reduktori ja muu pudi- padiga. LNB oli tollel ajal kallis ja raskesti kättesaadav asi, seepärast tuli antenni ennast keerutada.
Seesama antenn teenib mind truult tänaseni, mingeid mõranemisi ega defekte pole märgata, kuidas täpsusega lood on, seda pole hakanud üle mõõtma, aga vastuvõtt on kõigilt minu poolt eelistatud satelliitidelt korralik.
Allapoole siis paar pildikest kah sellest monstrumist:
Sellised lood siis plastikantenniga.
